Hullud Hülged vol 3., seekord 2 brasiillasest ekstreempurjetajat trippisid New Yorkist Gröönimaale lahtisel 20 jalasel rannakatamaraanil.
Eagle-Cat ise on mudugist tehnika viimane sõna, süsiniku ja kevlarit täispumbatud stereokere:
Übertimmitud ning vihaseks disainitud iga nurga alt:
Tegemist ei olnud muidugi mitte mingisuguste amatööridega, kes kõvaks pumbatud paadiga merele õnne otsima läksid, samad vanad põrutasid rannakatakal üle Kariibi mere, mööda Orinoco ja Amazonase jõgikondi, jõudes 289 päevaga Maiamist Brasiiliasse.
Mitte, et sellega nende portfoolio piirduks, enne Kariibil paugutamist põrutasid tüübid 170 päevaga Puerto Montt`ist Tšiilist ümber Cap Horn`i Rio de Janeiro`sse Brasiiliasse. See tähendab ühte kõige vihasemat ja halastamatumat tuult, mis võib ühte väikest lahtist rannakatakat rappida. Kokku 4500 miili.
Et aga tõestada end kui tõeliste hullumeelsetena ületasid nad rannakatakaga Drake`i väina, punnides üle ebasõbralike 15 meetrini küündivate lainete, ergutatuna temperatuurist, mis kõikus kangekaelselt 0 ja kahe soojakraadi vahel. Selle planeedi ühe ebasõbralikuma mereala 500 miili ületasid nad 84 tunniga.
Kes ütles, et rannakatamaraan on puhtalt soojavee lustikummut?
Jätkuks eelmisele stoorile, ajaloolises mõttes küll hoopis vastupidi, kaevasin välja täiesti uskumatu jutu kahest pöörasest põhjakonnast Jeff MacInnist ja Mike Beedellist, kes läbisid seni purje all vallutamata Loodeväila Põhja-Ameerikas. Sel ajal kui meie hõbekõrid kangesti Isamaad vabaks laulsid, purjetasid need tehisnarvalid Hobie 18ga täiesti hullumeelsetes tingimustes 2500 km. Loodeväila läbimiseks kuldsete liivade ja kuumade näkkidega palistatud randadele mõeldud katakaga kulus morskinimestel aega üle kolme suve, aastad siis olid 1986-1988
Leidub ikka hulle hülgeid küll!
2 prantslast leidsid, et nende elu on igav, tühine ning üksluine, mistõttu tjuunisid nad oma rannakatamaraani ning töristasid sellega üle Põhja-Atlandi New Yorgist Lorient`i.
Sõiduaega tiksus 18 päeva 18 tundi 52 minutit ja 45 sekundit. Nii et täitsa käbedalt eks!
Kodanike Benoît Lequin ja Pierre-Yves Moreau hoiavad ka teist omalaadset rekordit – Atlandi ületamine väikse rannakatamaraaniga Lõuna poolt Idast Läände.
Mõnusaks sõiduks on pagana oluline pingul trampliin:
1) ei teki trampliinil istudes taguotsa alla ebamugavat loiku (kui ei ole võrktrampliin), lainepritsmed voolavad kiirelt tagasi sinna, kus nad tulid
2) pinges trampliinil on parem liikuda
3) korralikult pingutatud trampliin aitab hoida paati jäigana, jäik paat sõidab kiiremini
Pingutada võib nii hirmsasti, et veri ninast väljas, kuid pärast viimase sõlme sidumist selgub, et kogu töö ei krooni nii nagu lootsid.
Higi ja vandesõnade tagavara säästmiseks võib kasutada spetsiaalselt tarvete poest elu hinna eest soetatavat tarvikut, aga tublinäpp meisterdab mõne minutiga vajaliku pinguti ise:
Kasutad seda nõnda, et käsitsi paned kesmise pingutusotsa paika, igast august läbi ning vaba otsa fikseerid kelgu ploki ja stopperiga ja siis muudkui ühe käega vintsid ja teisega tõmbad läbi ploki peale. Kui keskmine pingutatud, võtad ette tagumised ja ikka samamoodi: ots paika, pingule ja siis vintsi ning kelgu plokiga kangeks.
Kui kunagi peaksin palmisaarele sattuma, siis just sellise postkaardi lähetan teile, sõbrad! Outrigger võluvate plekkosmikute taustal figureerimas – masti ja purje mõtleb fantaasiarikas meel juurde. Pilt otsa Fatu-Hivalt siis:
Aga kui taglastuse ettekujutamine osutub ülejõukäivaks, siis säästan kujutlusvaevast ja saadan Cook`i saartelt sellise kaardi, kus tõsine kaksikkanuu:
Aga tagasi oma armsate tuhvlite juurde. Hobie foorumis lugesin kevadel hirmuga, et kui sa õpid pautima Hobie 14-st, siis oskad pautida igasuguseid katamaraane. Ja tõsi, nõnda kulus esimestel triipudel üsna tubli kapatäis vandesõnu, et Fatu-Hiva kurseerimisel enda tahtmise alla vallutada. Kui õpid hellalt rooliga ümber käima ning oma taguotsa ümberpaigutamist täpselt ajastama, siis hakkavad ka sujuvad paudid tulema.
Kokkuvõttes võiks enda kogemusi kommenteerida, et Wave üllatas mind, näeb küll selline paras punsu välja, kuid Temas oli midagi lihtsat ja tublit. Kindlasti väärib esiletõstmist Wave`i katamaraanile mitteomane kuulekus roolile, see tuleneb päris suures osas uudsest kerekujust ja mingil määral ka purjestuse kujust.
Sellisele päevasele lustijale teeb erilist rõõmu Wave`i ujuvus, kahekesti vaiksema ilmaga triibutades jäävad saiad ikka suht kuivaks. Küll aga ei tähenda, et Wave oleks puhtalt pensionäri moll, vaid kui tuleb tuult ja foka abiks, siis ärkab istumise all tubli ratsu, kes kohe üle lainete edasi kablutab.
Kui kevadel Fatu-Hivaga Haapsalus ettevaatlikult tutvust hakkasin sobitama, siis kippus algul hinge kripeldus, et kõik need 18 aastat purjetamist on nagu haneselga vesi olnd. Kahekereline osutus hoopis teiseks teraks, kui jaht või svertpaat. Kuid jõudes äratunmisele, et sõita tuleb nõnda nõnda, kui delikaatselt häbelikku neidist tantsitada, siis sain ruttu esmasest kohmetusest üle ning võtsime ette palju põnevat, näiteks sellist:
Horvaatia rannakatamaraanide otsingud said alguse lastminute reisist, Suur Juhus märkis ära maandumispaigaks Krk saare maa põhjaosas. Odavlendmajutus siis…
Mõned päevad oli aega internetidirektoriga eeltööd teha. Ja algus oli paljutõotav: “Croatia coast with its cristal clear waters and sheltered shores offers excelent opportunity for sailing and kayaking!” Arvata võib. Ilus.
Peale kahte päeva intensiivset semmimist hulga Horvaatiat käsitlevate veebilehtedega, hakkas kandle kõla vaikselt kustuma.
Tõsi, suure 30 jalase jahi või katamaraani rentimisega ei ole Dalmaatsia rannikul probleeme, kui sul on 1500 öirtsi vabalt taskus sügelemas, siis ronib pakkujaid uksest ja aknast sisse…
Aga okei, misseal ikka, sõidame kohale ja uurime.
Ja uurida sai kõvasti, küll infopunktidest, küll sadamatest.
Mootorpaati või kaatrit rentida – vabalt! Köhi kunasid ja saad õnnelikult sinavalt kiiskavatele vetele tossutada.
3ndal rolleripäeval, 50e kuubikulise punniga 400 km künkaid ja külavahesid pongestamist, küsisime igaks petteks meile vapra kaherattalise ratsu laenutanud tüübi käest – ehk teab tema!?
Jaah tõesti üks on, Baškas. Nii, siin on Baška kaart, emm, vot kuskil siin! Näpp näitab muulist idasse rannaribale.
Vau. Uuele ringile! Krk lõunaotsas asuvas linnakeses olime juba korra skautimas käinud ja missiis, parem on teel olla, sest tuhandete turistidega kooris rannas morselda ei paku pinget.
Nõnda on, Baška lõunaotsas, kaljunukitagant paistab rannakataka puri! Viimaks!
Läbime naturalistide ranna, sest muud teed kauaotsitud valendavate purjedeni ei vii, kui sa just kaljukits ei ole. Õnneks ei pidanud nudistide kämpingu läbimise eest tasuma – juu meil oli siis valvuri jaoks nii haledad näod.
Hoiame silmad teerajal, ületame kitsa mõnekümne sentimeetrise kaljueendi, turnime paljaste tädide ja onude vahel ja lõpuks oleme osmiku juures, mis ripub kalju küljes justkui suitsupääsukese pesa. Viimased meetrid mööda purret ning olemegi eesmärgini jõudnud. Seda lihtsalt ei usu, kui ei ole ise kohal!
Vees kõigub poi peal malbes laines Hobie Wave oma täies ilus. Paneme kotid maha ja asume Bob Marleyga kaupa tegema. Tuulest ja päikesest tumedaks parkunud ujukates tüüp nimetab veidi eemaloleva naeratuse saatel hinna: 200 kuna tund. Oi perse! Veidi kauplemist ning lepime kokku 200 kuna poolteist tundi. See on u 500 krooni. Kuid see ei ole enam oluline. Tähtis on, et meri on sinine, puhas ja soe ning veepeal kurrutab väikseid vallatlevaid laineid soe briis.
Kiirelt sätime varanatukese sõiduvalmis, telefon, rahakott veekindlasse karpi, lestad, mask, päiksekreem…
Ja juba sikutan sooti, ning suunan laevukese sujuvasse krüssu… ruttu võimalikult kaugele lodevatest lesilatest, suitsukonide ja kokapudelitega rüvetatud rannavetest… otsima enda väikest lumivalge kiviklibuga kaetud pelgupaika, kasvõi ruutmeetrist…
Tagasi saabusime kolme ja poole tunni pärast. Bob Marley teatab iisilt, et meil läks kauem. Jah läks küll, nii mõnus oli…
Ubrikus baarileti taga istuvad paljaste tissidega neiud, pilk magus nagu männilõhn varasuvises metsas. Ilmselgelt on siin vahepeal kivi tehtud – kuna me pole veel maksnud, ütleme uueks hinnaks 300 kuna ja Bob Marley nõustub sellega silma pilgutamata.
Vestleme veidi purjetamisest ja ilmaoludest, ning siis asutan veidi vastumeelselt tagasi, tagasi oma jaheda kodumaa poole, taskus mõned veel päikesesoojad elevandiluuselt kumavad kivikesed…
Tiivakesi tõesti veel külge ei hakka pookima, kuid selline mõte mõlgub küll peas. Genu.
Samas, plaan A oli gennaker, millega nii mõnigi hullumeelne on oma h16e ilustanud:
Eksnäis, gennaker tähendab ka trompetisüsteemi ehitamist ning hunnikule plokkidele paiga otsimist. Suure genu saaks aga lupsti integreerida foka plokkidesse, põnev oleks muidugi suure mere peal tuule valjenedes hakata genuat maha kiskuma
Hooajalõpp sõitis sisse nagu tramm Vineeri peatusesse. Just nõnda paslik ongi lasta ilmapeale laiali purjetamisblogi avaakordid.
Kui sai lõpust alustatud, siis võiks algusega lõpetada…
… ja nõnda aasta esimesel poolel astusin kaheraudsete klubisse. Kui aga ausalt ära rääkida, siis rannakatakat hakkasin otsima oma 4 aastat tagasi. Tegudeni jõudsin alles nüüd. Kui väheke kaevata, siis Rootsi kuningriik pakub üsna kuninglikus variatsioonis erinevas hinnaklassis rannakatakaid, kuid internetipeilingute läbi sai selgeks, et lähim kasutatud katakate taevariik on siiski Saksamaa, jah, see sama kena heaoluriik, kus maalased käivad bemme ja forde toomas.
Niikaugele asi siiski ei läinud, et oleksin pidanud võtma ette palverännakut kasutatud sõidukite pühale maale, sõelale jäi Hobie 14 Tallinnas.
Hobie 14 on H16 väiksem, kuid vanem õde. Hobie 14 nägi esmakordselt ilmavalgust nelja surfari poolt Kalifornia rannaliivale visandatuna 1967 aastal. Nad mõtlesid purjekale, mida oleks kerge kokku panna ning rannast läbi murdlainete merele viia.
Surfigrungedest üks oli Hobie Alter, kes andis visanditele reaalse käegakatsutava kuju ja H14 jõudis purjehuvilisteni.
1969 aastal valmis H14 kiiluvees Hobie 16, mis saavutas kiirelt suure populaarsuse ja naudib menukust tänapäevani, olles väidetavalt enimmüüdud rannakatamaraan planeedil.
Täna olen veendund, et arhetüüpne Hobie 14 ei jää adrenaliinipumbana krammigi alla oma nooremale sõsarale, Hobie 16le.
Juba esimestel sõitudel tubli tuulega omandas minu jaoks uue tähenduse sõnapaar “kuradi kaiff”. Mõned korrad on meeles olnud kepsu kaasa võtta, kord näitas tablool Vormsi ja Hobuaiu vahel madalas laines 15 sõlme . Tuiskasime külgtuules, kerges bakstaagis isegi. Mina trapetsis ja sõber taguotsapidi üle serva kõõlumas.
Foorumitest olen lugenud 18-20 sõlmelisi triipe H14ga – kindlasti peab selleks olema ideaalne konditsioon, teisisõnu priske tuul ja madal laine.
ületasid nad rannakatakaga Drake`i väina, punnides üle ebasõbralike 15 meetrini küündivate lainete, ergutatuna temperatuurist, mis kõikus kangekaelselt 0 ja kahe soojakraadi vahel. Selle planeedi ühe ebasõbralikuma mereala 500 miili ületasid nad 84 tunniga.
. Tuiskasime külgtuules, kerges bakstaagis isegi. Mina trapetsis ja sõber taguotsapidi üle serva kõõlumas.
