üle ääre

jah, sõbrad lustilised, vat sedasi on tõesti over the edge:

warm up

Eelmisest postitusest innustatud kananaha likvideerimiseks saab siia säärane kaader:

Imetlege ja vesistage, sõbrad!

Hobie 18ga jääpankade vahel

Kes ütles, et rannakatamaraan on puhtalt soojavee lustikummut?

Jätkuks eelmisele stoorile, ajaloolises mõttes küll hoopis vastupidi, kaevasin välja täiesti uskumatu jutu kahest pöörasest põhjakonnast Jeff MacInnist ja Mike Beedellist, kes läbisid  seni purje all vallutamata Loodeväila Põhja-Ameerikas.  Sel ajal kui meie hõbekõrid kangesti Isamaad vabaks laulsid, purjetasid need tehisnarvalid Hobie 18ga täiesti hullumeelsetes tingimustes 2500 km. Loodeväila läbimiseks kuldsete liivade ja kuumade näkkidega palistatud randadele mõeldud katakaga kulus morskinimestel aega üle kolme suve, aastad siis olid 1986-1988

http://www.helmdesign.com/polar-01.html

Rannakatakate saaga jätkub, Stay Tuned!

rannakatakad ookeaniavarustel

Leidub ikka hulle hülgeid küll!
2 prantslast leidsid, et nende elu on igav, tühine ning üksluine, mistõttu tjuunisid nad oma rannakatamaraani ning töristasid sellega üle Põhja-Atlandi New Yorgist Lorient`i.
Sõiduaega tiksus 18 päeva 18 tundi 52 minutit ja 45 sekundit. Nii et täitsa käbedalt eks!
Kodanike Benoît Lequin ja Pierre-Yves Moreau hoiavad ka teist omalaadset rekordit – Atlandi ületamine väikse rannakatamaraaniga Lõuna poolt Idast Läände.

Kae träkki.

video:

Ocean express – Extrait du DVD du Défi Octo Finances
by ocean-express

kuidas kõik Ookeanil alguse sai

Sellest kuidas mitmekereliste hullus alguse sai ja millega entusiastid täna tegelevad, pajatavad järgmised liikuvad pildid:

hullumeelne tuult täis trussikutega kanuu

outrigger`ite parimad pojad mõõtu võtmas

17 sõlme kiitsakat kimamist

Toredad ja targad emakeelsed seletused Proa hüvedest leian siit.

suurelt üle võlli

Kui sa hommikuti ärkad üles ja köhid sulaselget pappi “Priima” sutsuröga asemel, siis miks mitte lasta seda rulli tuulde täpselt sellisel viisil:

ja suured poisid lõbutsevad üldse nii

kuidas Tigerit rullida

õppematerjal tuleb nüüd siit:

ka madjarid oskavad natuke purjetada

nii on, vähemalt Tigeriga

unenäolend

Kui jää hakkab segama kiiret sõitu, võib harjutada lihtsalt kaljult alla hüppamist:

kestvussõit

kuidas skandinaavlased ennast lõbustavad…..

…. ikka maratoniga, vee peal:

trampliini pingutamine

Mõnusaks sõiduks on pagana oluline pingul trampliin:

1) ei teki trampliinil istudes taguotsa alla ebamugavat loiku (kui ei ole võrktrampliin), lainepritsmed voolavad kiirelt tagasi sinna, kus nad tulid

2) pinges trampliinil on parem liikuda

3) korralikult pingutatud trampliin aitab hoida paati jäigana, jäik paat sõidab kiiremini

Pingutada võib nii hirmsasti, et veri ninast väljas, kuid pärast viimase sõlme sidumist selgub, et kogu töö ei krooni nii nagu lootsid.

Higi ja vandesõnade tagavara säästmiseks võib kasutada spetsiaalselt tarvete poest elu hinna eest soetatavat tarvikut, aga tublinäpp meisterdab mõne minutiga vajaliku pinguti ise:

Kasutad seda nõnda, et käsitsi paned kesmise pingutusotsa paika, igast august läbi ning vaba otsa fikseerid kelgu ploki ja stopperiga ja siis muudkui ühe käega vintsid ja teisega tõmbad läbi ploki peale. Kui keskmine pingutatud, võtad ette tagumised ja ikka samamoodi: ots paika, pingule ja siis vintsi ning kelgu plokiga kangeks.

Mõnusat vintsimist

veel tornado püsse

Rootsi kunnid paugutavad oma kaheraudset:

kiri palmisaarelt

Kui kunagi peaksin palmisaarele sattuma, siis just sellise postkaardi lähetan teile, sõbrad! Outrigger võluvate plekkosmikute taustal figureerimas – masti ja purje mõtleb fantaasiarikas meel juurde. Pilt otsa Fatu-Hivalt siis:

Aga kui taglastuse ettekujutamine osutub ülejõukäivaks, siis säästan kujutlusvaevast ja saadan Cook`i saartelt sellise kaardi, kus tõsine kaksikkanuu:

Nii mõndagi põnevat lisaks siit: http://www.galenfrysinger.com/fatu_hiva_marquesas.htm

Hobie 14, ilusad kaared

Aga tagasi oma armsate tuhvlite juurde. Hobie foorumis lugesin kevadel hirmuga, et kui sa õpid pautima Hobie 14-st, siis oskad pautida igasuguseid katamaraane. Ja tõsi, nõnda kulus esimestel triipudel üsna tubli kapatäis vandesõnu, et Fatu-Hiva kurseerimisel enda tahtmise alla vallutada. Kui õpid hellalt rooliga ümber käima ning oma taguotsa ümberpaigutamist täpselt ajastama, siis hakkavad ka sujuvad paudid tulema.

Stiilinäiteid siin:

tornado blast

Tornado kiirendusvõistlused, suurim keskmine kiirus 27 sõlme:

tornado, väikest viisi sõitu

harjutusi sabale

Harjutusi sabale, ehk kuidas inimesest uuesti pärdik saab:

ilus kaar

Nõnda elegantne kaar:

Hōkūleʻa

puhas rõõm veest ja tuulest

Mis lusti pakub Hobie Wave? Vaadake ise

Kokkuvõttes võiks enda kogemusi kommenteerida, et Wave üllatas mind,  näeb küll selline paras punsu välja, kuid Temas oli midagi lihtsat ja tublit. Kindlasti väärib esiletõstmist Wave`i katamaraanile mitteomane kuulekus roolile, see tuleneb päris suures osas uudsest kerekujust ja mingil määral ka purjestuse kujust.

Sellisele päevasele lustijale teeb erilist rõõmu Wave`i ujuvus, kahekesti vaiksema ilmaga triibutades jäävad saiad ikka suht kuivaks. Küll aga ei tähenda, et Wave oleks puhtalt pensionäri moll, vaid kui tuleb tuult ja foka abiks, siis ärkab istumise all tubli ratsu, kes kohe üle lainete edasi kablutab.

justkui sõidaks esimest korda (:

Kui kevadel Fatu-Hivaga Haapsalus ettevaatlikult tutvust  hakkasin sobitama, siis kippus algul hinge kripeldus, et kõik need 18 aastat purjetamist on nagu haneselga vesi olnd. Kahekereline osutus hoopis teiseks teraks, kui jaht või svertpaat. Kuid jõudes äratunmisele, et sõita tuleb nõnda nõnda, kui delikaatselt häbelikku neidist tantsitada, siis sain ruttu esmasest kohmetusest üle ning võtsime ette palju põnevat, näiteks sellist:

… ja siis pärast veel sellist:

Kuid õnneks mitte nii kauni kaarega:

lennundushuvilised Hobie 18ga

Rariteetne kaader ajast, mil meid veel ei olnud planeedil 6 miljardit ning merede valitsejateks olid korralikud kalad, mitte hägusad millimallikad.

Valgetele randadele

Horvaatia rannakatamaraanide otsingud said alguse lastminute reisist, Suur Juhus märkis ära maandumispaigaks Krk saare maa põhjaosas. Odavlendmajutus siis…

Mõned päevad oli aega internetidirektoriga eeltööd teha. Ja algus oli paljutõotav: “Croatia coast with its cristal clear waters and sheltered shores offers excelent opportunity for sailing and kayaking!” Arvata võib. Ilus.

Peale kahte päeva intensiivset semmimist hulga Horvaatiat käsitlevate veebilehtedega, hakkas kandle kõla vaikselt kustuma.

Tõsi, suure 30 jalase jahi või katamaraani rentimisega ei ole Dalmaatsia rannikul probleeme, kui sul on 1500 öirtsi vabalt taskus sügelemas, siis ronib pakkujaid uksest ja aknast sisse…

Aga okei, misseal ikka, sõidame kohale ja uurime.

Ja uurida sai kõvasti, küll infopunktidest, küll sadamatest.
Mootorpaati või kaatrit rentida – vabalt! Köhi kunasid ja saad õnnelikult sinavalt kiiskavatele vetele tossutada.

3ndal rolleripäeval, 50e kuubikulise punniga 400 km künkaid ja külavahesid pongestamist, küsisime igaks petteks meile vapra kaherattalise ratsu laenutanud tüübi käest – ehk teab tema!?

Jaah tõesti üks on, Baškas. Nii, siin on Baška kaart, emm, vot kuskil siin! Näpp näitab muulist idasse rannaribale.

Vau. Uuele ringile! Krk lõunaotsas asuvas linnakeses olime juba korra skautimas käinud ja missiis, parem on teel olla, sest tuhandete turistidega kooris rannas morselda ei paku pinget.

Nõnda on, Baška lõunaotsas, kaljunukitagant paistab rannakataka puri! Viimaks!

Läbime naturalistide ranna, sest muud teed kauaotsitud valendavate purjedeni ei vii, kui sa just kaljukits ei ole. Õnneks ei pidanud nudistide kämpingu läbimise eest tasuma – juu meil oli siis valvuri jaoks nii haledad näod.

Hoiame silmad teerajal, ületame kitsa mõnekümne sentimeetrise kaljueendi, turnime paljaste tädide ja onude vahel ja lõpuks oleme osmiku juures, mis ripub kalju küljes justkui suitsupääsukese pesa. Viimased meetrid mööda purret ning olemegi eesmärgini jõudnud. Seda lihtsalt ei usu, kui ei ole ise kohal!

Vees kõigub poi peal malbes laines Hobie Wave oma täies ilus. Paneme kotid maha ja asume Bob Marleyga kaupa tegema. Tuulest ja päikesest tumedaks parkunud ujukates tüüp nimetab veidi eemaloleva naeratuse saatel hinna: 200 kuna tund. Oi perse! Veidi kauplemist ning lepime kokku 200 kuna poolteist tundi. See on u 500 krooni. Kuid see ei ole enam oluline. Tähtis on, et meri on sinine, puhas ja soe ning veepeal kurrutab väikseid vallatlevaid laineid soe briis.

Kiirelt sätime varanatukese sõiduvalmis, telefon, rahakott veekindlasse karpi, lestad, mask, päiksekreem…
Ja juba sikutan sooti, ning suunan laevukese sujuvasse krüssu… ruttu võimalikult kaugele lodevatest lesilatest, suitsukonide ja kokapudelitega rüvetatud rannavetest… otsima enda väikest lumivalge kiviklibuga kaetud pelgupaika, kasvõi ruutmeetrist…

Tagasi saabusime kolme ja poole tunni pärast. Bob Marley teatab iisilt, et meil läks kauem. Jah läks küll, nii mõnus oli…
Ubrikus baarileti taga istuvad paljaste tissidega neiud, pilk magus nagu männilõhn varasuvises metsas. Ilmselgelt on siin vahepeal kivi tehtud – kuna me pole veel maksnud, ütleme uueks hinnaks 300 kuna ja Bob Marley nõustub sellega silma pilgutamata.
Vestleme veidi purjetamisest ja ilmaoludest, ning siis asutan veidi vastumeelselt tagasi, tagasi oma jaheda kodumaa poole, taskus mõned veel päikesesoojad elevandiluuselt kumavad kivikesed…

ketserlikud ideed

Tiivakesi tõesti veel külge ei hakka pookima, kuid selline mõte mõlgub küll peas. Genu.

Samas, plaan A oli gennaker, millega nii mõnigi hullumeelne on oma h16e ilustanud:

Eksnäis, gennaker tähendab ka trompetisüsteemi ehitamist ning hunnikule plokkidele paiga otsimist. Suure genu saaks aga lupsti integreerida foka plokkidesse, põnev oleks muidugi suure mere peal tuule valjenedes hakata genuat maha kiskuma

tiivad külge

Arvasite, et ainult Hobie 17 ja 18 võivad uhkustada tiivakestega ja jätta su hella taguotsa kuivaks?

Eksid, dear Watson, üks mees pani istepingid oma H14-le, nigu nalja.

Eks näis, kui podagra hakkab liialt tundma andma, siis tuleb endalgi see näputöö ette võtta

Tehniliselt näeb sadul välja nõnda:

… ja ponks poiss ise oma üllitise otsas paistab ilmarahvale nii:

grazy, huh

Instruktzija: siin

polüneesia pärimus

Proovitakse igatipidi. Madratsiliistud

fatu hiva haapsalu lahel

FATU-HIVA polaaraladel

Hooajalõpp sõitis sisse nagu tramm Vineeri peatusesse. Just nõnda paslik ongi lasta ilmapeale laiali purjetamisblogi avaakordid.

Kui sai lõpust alustatud, siis võiks algusega lõpetada…

… ja nõnda aasta esimesel poolel astusin kaheraudsete klubisse. Kui aga ausalt ära rääkida, siis rannakatakat hakkasin otsima oma 4 aastat tagasi. Tegudeni jõudsin alles nüüd. Kui väheke kaevata, siis Rootsi kuningriik pakub üsna kuninglikus variatsioonis erinevas hinnaklassis rannakatakaid, kuid internetipeilingute läbi sai selgeks, et lähim kasutatud katakate taevariik on siiski Saksamaa, jah, see sama kena heaoluriik, kus maalased käivad bemme ja forde toomas.

Niikaugele asi siiski ei läinud, et oleksin pidanud võtma ette palverännakut kasutatud sõidukite pühale maale, sõelale jäi Hobie 14 Tallinnas.

Hobie 14 on H16 väiksem, kuid vanem õde. Hobie 14 nägi esmakordselt ilmavalgust nelja surfari poolt Kalifornia rannaliivale visandatuna 1967 aastal. Nad mõtlesid purjekale, mida oleks kerge kokku panna ning rannast läbi murdlainete merele viia.

Surfigrungedest üks oli Hobie Alter, kes andis visanditele reaalse käegakatsutava kuju ja H14 jõudis purjehuvilisteni.

1969 aastal valmis H14 kiiluvees Hobie 16, mis saavutas kiirelt suure populaarsuse ja naudib menukust tänapäevani, olles väidetavalt enimmüüdud rannakatamaraan planeedil.

Täna olen veendund, et arhetüüpne Hobie 14 ei jää adrenaliinipumbana krammigi alla oma nooremale sõsarale, Hobie 16le.

Juba esimestel sõitudel tubli tuulega omandas minu jaoks uue tähenduse sõnapaar “kuradi kaiff”. Mõned korrad on meeles olnud kepsu kaasa võtta, kord näitas tablool Vormsi ja Hobuaiu vahel madalas laines 15 sõlme . Tuiskasime külgtuules, kerges bakstaagis isegi. Mina trapetsis ja sõber taguotsapidi üle serva kõõlumas.
Foorumitest olen lugenud 18-20 sõlmelisi triipe H14ga – kindlasti peab selleks olema ideaalne konditsioon, teisisõnu priske tuul ja madal laine.